Sina oled oluline!

Täna tahan kirjutada midagi isiklikku, aga millegipärast arvan, et ma pole ainuke (jooga)õpetaja, kes nii tunneb, vaid üks paljudest. Tahan kirjutada õpilastest ja sellest, kui olulised te olete. Olles ise samal ajal õpilane, tean, et ma ei usu (vahel isegi ei julge sellest mõeldagi), et õpetaja mind märkab, teab, kes olen või tunneb minust puudust. Tunnis käin ju enda, mitte tema pärast (niivõrd kuivõrd). Aga, olles nüüd seal ees, luues ruumi, milles teil oleks mõnus kasvada, ennast avastada ja proovile panna, siis tunnistan siiralt, et iga üks teist on märgatud. Me õpetajatena märkame, kui tulete või pole saanud tulla. Nii mitmelgi korral olen avastanud end mõtlemas, kas kõik on korras, kui pole sind juba pikalt näinud. Olen avastanud end igatsemas. Või olemast kurb, kui see koht, mille tavaliselt võtad, ootab koos minuga sind.

Mul on olnud au kogeda üsna pikaajalist gruppi. Osad, kes tulid mu kõige esimesse tundi, käivad siiani. Oleme koos nutnud, naernud, teinud nõmedaid asendeid, vägevaid poose, ennast ületanud, neist läbi läinud ja julgenud puhata seal, kus teised seda ei tee. Oleme kasvatanud sisemist tuld ning avardanud, alistunud ja vajunud sügavamale enda sisse. Oleme mediteerinud, käinud iseendas ja kuskil, mida on raske sõnadesse panna. Sa inspireerid mind olema parem õpetaja ja parem inimene. Kuidas sa saaksidki olla mitte oluline? Kuidas ma saaksingi sind mitte märgata?
Arvame endast liiga vähe. Arvame, et kõik tegelevad ainult oma nina otsaga, aga tegelikult, seal samas ninaotsas on kõik need inimesed, kellega kokku puutume. Me mõjutame ja puudutame üksteist, oleme seotud, tahame või ei taha.

Teine asi, millest kirjutada tahtsin, on tänutunne. Tead, kui sa tuled ja annad mulle oma esimese joogatunni süütuse või juba sajanda, siis ma üsna tihti ei suuda uskuda seda au ning vastutust. See ei ole niisama. See ei ole väike asi. See on suur asi! See on au ning vastutus, mis on mässitud tänutunde sisse. Sa võid ju selle anda kellele tahes, aga annad mulle. Küsin uuesti, kuidas sa saaksidki olla mitte oluline?
Seega ära arva, et me sind ei näe, puudust ei tunne või võtame sinu kohalolu iseenesest mõistetavalt. Oi, ei. Sina oled alati olnud ja oled osa ruumist, mille koos loome. Sa oled eriline. Nähtud. Ja alati oodatud.

Kaidi