Stress pole okei

Mäletan ühte tööpäeva, kus mu töökaaslane hommikul kell 9.30 ohjeldamatult mu peale karjus. Hiljem kuulsin, et ta on tööga üle koormatud. Mul on meeles minu kümne aastane tagune mina, kes karjus assistendi peale, kelle laps oli haigestunud, mistõttu ta ei saanud tööle tulla ja mina, tol hetkel lastetu, pidin tegema lisaks enda tööle ka tema oma. Meenub ka üks teine töökaaslane, kes hakkas esimesel töönädalal nutma, sest töökoormus tundus liiga suur. Ja mul on meeles tualetis paberkotti hingamised, sest ärevus oli muutunud paanikaks.

Muidugi, kunagi pole miski ainult must või valge. Hallidest varjunditest leiab alati mõne toreda õigustuse või veel parem, süüdlase. Liiga nõrk oled, kui su närvid ei pea vastu. Liiga hellik oled, kui sulle lähevad töökaaslaste karjumised, solvangud, mõnitamised korda. Paksemat nahka on vaja.

Või teine variant, salakavalam relv hankida. Ülbem tuleb olla. Või lahkem. Tuleb rohkem suhelda. Või vähem. Töökaaslased võivad teineteist lausa pussnugadega torkida, sest lisaks kuhjale tegemata tööle, on neil ka tavaliselt keerulised suhteprobleemid.

Mnjah. Tööstressi- ja kiusamist õigustatakse, nagu see oleks miski, millega inimene peab kohanema, mitte tegelema kui vaenlasega. Tean keskkondasid, kus töö sujub. Olen olnud kollektiivis, kus kolleegid on sõbrad, aga üldine vibe tööturul on ehmatav. Esmaabikoolituse läbiviija, kes on nüüdseks üle 16-aasta EMOs (erakorralise meditsiini osakond) töötanud, ütles, et paari aastaga on ärevus- ja paanikahäiretega erakorralise meditsiini osakonda pöördujate arv hüppeliselt kasvanud. Nii palju, et see teeb murelikuks ja tundub uskumatu. Mis siis toimub?

Vanarahvas teadis rääkida, et kala hakkab mädanema peast. Kogemuses ei saa vanarahva tarkusega vaielda, vaid vaikselt nõustuda. Aga vast neid päid on mitu. Sellest ka peamine probleem. Ühe kala sees on mitu pisemat kala. Nagu matrjoškad. Alustades Eesti riigi rahvaarvust, lõpetades osakonnajuhtidega.

Mida paremini tööd teed, seda rohkem endale kaela saad. Alguses võib see tunduda nagu tunnustus. Kiida lolli ja loll teeb. (Keda meist see lause ei puudutaks?) Saad suuremad kliendid, ülemus usaldab tähtsamaid tööülesandeid või muud taolist, aga hiljem, kui töötunnid kasvavad, palk sealjuures mitte, hakkavad asjad hapuks minema.

 

Teine variant, et üks töötajatest oskab end imekombel väärtustada. Küsib paremat palka, julgeb töölt lahkuda, kui asjad tehtud ning teised töökaaslased, kes pole julgenud seda teha, hakkavad kohe kurke hapendama. Täiskasvanud taas koolipingis. Miks tema saab ja mina ei saa? Nendel hetkedel ei mäleta keegi endalt seda küsimust küsida.

Stress ja austuse puudus. Mõlemad on seotud piiride kehtestamise ja enda väärtustamisega. Kui tean, mida väärt olen, siis ei kahtle oma väärtuses ja see väljendub tingimuste seadmises ja vastuvõtmises.

Kui tunnen, et olen väärtuslik, siis oskan ka teisi inimesi väärtustada. Budismis oli selline mõiste, nagu brahma viharas (brahmaseisund) ehk nn eetikakoodeks, kus kõikidesse inimestesse suhtutakse läbi nelja mõõtmatu meeleseisundi:

  1. Sõbralikkus;
  2. Kaastunne;
  3. Kaasrõõm;
  4. Kõik on võrdsed.

Kui inimene on endaga puntras, ei suuda ta autentselt kommunikeerida ühtki eelmainitud tunnet. Kui olen kade või vihane, sest kellelgi on parem elu, kui mul, siis võin naeratada, aga selja taga passiiv-agressiivselt käituda. Jätta mõnele e-kirjale vastamata. Mõne tähtajaga hilineda. Siia-sinna poetada lauseid, mis kahjustavad seda õnne(sita)ratast.

Uuendusmeelsus hirmutab ka kõige tugevamaid. Hirmus leiab ikka pidevalt viise, kuidas vastu töötada ja vigu leida. Enamjaolt inimesed ei suuda luua ruumi, et kasvõi kuulata, mida kellelgi öelda on.

Kui olen õnnetu, tunnen, et olen alamakstud, ekspluateeritud ja koosolekul istun jalajäljed näos, siis ma ei tunne kellegi teise edu üle uhkust. Ei pane talle Facebookis “like”, kui ta on järjekordse doktorikraadi välja õppinud. Kui pelgan, et olen asendatav, siis teen kõike, et mööda teiste selgroogu ülespoole ronida ning kogu glory, ideed enda omaks tunnistada.

Me ei meeldi kõigile ja meile ei meeldi kõik. See on fakt. Küll aga võiks töökohas valitseda austus ning pingutus ühise eesmärgi nimel. Siin see teine pea mädanema hakkabki.

Suure tõenäosusega paljud töötajad ei teagi, mis eesmärgi nimel (peale palga, millega korterilaenu tagasi maksta) nad seal iga päev 8-17 on. Või paljud elavad hirmu all, et nad on asendatavad. Mäletan ühe tuttava kogemust, kes rääkis ühest suurfirma tegevjuhist, kes käskis pea iga väiksema asja puhul kedagi lahti lasta, sest inimesed on ju asendatavad. Samuti ei tehta koostööd, sest inimesed on täielikus tunnustuse puuduses. Tunnustatakse neid, kes julgevad end ise kiita või vastu rinda taguda.

Arvan, et iga juhi ülesanne oleks märgata, mis töötajatega toimub.

Kui hommikuid alustatakse üksteise peale karjumisega või saabub mõnitavate e-mailide rahe mõne idee peale, siis tasuks küsida, mis toimub? Mis on valesti? Mitte öelda “nojah siis”, “kohane”, “ära ole hellik”, ignoreerida või õigustada “tal on praegu raske”.

Suurtes firmades on personalijuhid, kes tegelevad personaliprobleemidega. Mõnedes firmades makstakse kinni ka teraapiaid, et töötajaid toetada. Mõnedes firmades alustatakse mõnda hommikut joogaga. Mitte, võta kuus 30 eurot ja mine õhtul, kui oled rampväsinud spinningusse. Vaid firma reaalselt hoolitseb töökeskkonna sees inimeste heaolu eest. Paljud töötajad muidugi arvavad, et nad ei vaja toetust, et neil on kõik korras, sh õnnelik lapsepõlv ja suhe, olenemata sellest, et teevad 80-tunniseid töönädalaid või pole viis(teist) aastat järjest puhanud.

Aga äkki peaks just juhid olema need, kes toovad sisse mõne paradigma muutuse?

Puhkused on juba kohustuslikud. Aga näiteks hommikused meditatsiooniminutid? Trennid tööruumides? Psühholoogid või terapeudid, kes aitavad hoida suhteid? Võtavad “löögid” nn enda peale.

Töö efektiivsus sõltub töötajatest. Toredad on firmad, kes hoolitsevad oma töötajate vaimse tervise eest. Vaimne tervis ei tule ainult spordiklubi 50% kuutasu katmisest (mis on ka tore!) või firmapidude organiseerimisest (mis on ka vajalik).

Pole vaja ajugeenius olla, et mõista, et töötaja on edu võti. Äkki tasuks mõelda uutele meetoditele ja miks mitte teha näiteks katse, kus pool firmast alustab igat hommikut meditatsiooniga või südame koherentsuse hingamistehnikaga ja teine pool mitte. Kas on vahe? Kui jah, siis milline? Miks mitte tuua pooleks aastaks tööle terapeudid, psühholoogid, kes töötaksid inimestega, hoiaksid neid motiveerituna ning vähem stressis?

Tean-tean, et kõik pole kinni organisatsioonides ja juhtides, vaid ka inimestes, kellest kirjutan. Paljud neist ei tahagi muutusi, vaid kedagi, keda oma halvas elus süüdistada.

Kuid usun siiralt, et kui ühe ettevõtte juhtkonna poliitika on „stress pole okei“, tuleksid töötajad sellega kaasa. Kui peab tööl olema kell 8.00 hommikul, siis võib teha ka kohustuslikuks nt 3-11 minutit meditatsiooni ehk lihtsalt rahulikku mittemidagitegemist või vähemalt üks kord nädalas tööajast mõnd meele-kehatrenni.


Kategooriad: Uncategorized @et

Teie arvamus